Artikkel avaldati esmakordselt perioodilises väljaandes „The Log Book”, nr 63, 2015 / Külli Kõiv
Tule lummuses – 15 aastat Kohila Sümpoosioni
Võib minna uut teed, teadmata, kuhu see viib, või alustada uut seiklust, teadmata, kuidas see lõpeb. 2000. aastate alguses ei osanud keegi arvata, et näituse „Tule lummuses” kuraator – Soome skulptor ja disainer Pekka Paikkari – seisab vaid 15 aastat hiljem Eestis Kohilas keset keraamiliste skulptuuride laoruumi, tunnistades, et kollektsioon oli ainulaadne peaaegu terves Euroopas. Silmapaistvad keraamiliste skulptuuride kogud on Taanis Guldagergaardis, Ungaris Kecskemétis ja Leedus Panevėžysises, kuid üksi neist ei koosne täielikult puupõletuskeraamikast. Pealegi on ootamatu leida sellist kollektsiooni riigist, kus puuduvad kõrgkuumussavi leiukohad ja kus traditsiooniline keraamika pole kunagi liiga tähtsat rolli mänginud.
Aga lähme tagasi algusesse. See oli 1990ndatel, kui Eesti taastas iseseisvuse; „raudne eesriie” oli põrmuks varisenud ning äsja avanenud piirid võimaldasid kunstnike ja üliõpilaste vahetust, loodi esimesed kontaktid Ida-Carolina ülikooli (USA) keraamika osakondade ja Eesti Kunstiakadeemia vahel. Esimese kontakti algatas tollane Ida-Carolina keraamikaprofessor Richard Spiller, kes koos Andres Allikuga, oma karjääri alguses olnud eestlasest ahjumeistriga, panid aluse ideele rajada Eestis suur anagama-tüüpi ahi ning populariseerida siin puupõletust. Järgnes intensiivne rahastuse leidmise periood, kus otsustava panuse andsid Seagrove keraamikute küla (USA) keraamikud. Nancy Gottovi (keraamik David Stuempfle’i partner Seagrove’ist) toetas toetustaotlust, mis tehti rahvusvahelisele kunstiorganisatsioonile Arts Link (USA).
2000. aastal ehitas rühm Seagrove’i keraamikuid koos Eesti kolleegidega mitu nädalat Kohilas Tohisoo mõisaparki anagama / groundhog tüüpi kombineeritud ahju, mida tuntakse „Esthoggama” nime all. Puupõletus polnud tol ajal Eestis veel täielikult unustatud. Nagu uinuv kaunitar, tegi see pärast pikki aastaid kestnud magamist oma esimesed sirutused. Pärast Nõukogude okupatsiooniperioodi, mil kõik vanad puupõletusahjud olid moderniseerimise käigus asendatud elektrilistega, valmisid esimesed väiksemad eraomandusesse kuuluvad puupõletusahjud.
Kuigi keraamikute ring, keda puupõletus tõmbas, polnud just lai, oli õhus soov rahvusvahelise töötoa järele. Idee viis ellu Andres, kes organiseeris initsiatiivikalt esimese rahvusvahelise puupõletuskeraamika sümpoosioni 2001. aastal. Alates 2002. aastast on sümpoosioni iga-aastast toimumist toetanud Eesti Keraamikute Liit. Andres on olnud suurema osa sümpoosionitest ahjumeister, korraldustöö on toimunud minu ja Aigi Orava eestvedamisel, sh mitmete vabatahtlike abiga. Sündmus on aastate jooksul arenenud ning leidnud oma rütmi ja iseloomulikud jooned.
Sümpoosion keskendub puupõletatud skulptuuride valmistamisele ja iga osaleja peab sündmuse jooksul looma vähemalt ühe suuremahulise teose. Osalejad valitakse alati erinevatest riikidest, võttes arvesse tasakaalu juba väljakujunenud kunstnike ja noorte lootustandvate talentide ning meeste ja naiste vahel. Tohisoo mõisas töötab ja elab kolm nädalat iga aasta juunis-juulis koos kuni 13 kunstnikku. Käes on Eesti ilusaim aastaaeg – nii on ahjuvalve meie lühikestel suveöödel varajase päikesetõusuga unustamatu osa Kohila mälestustest. Koos veedetud aeg – töötamine, lõõgastumine, pidutsemine – annab kogu sündmuse värvilisele paletile lisavarjundi.
Saviga töötamise ja puupõletusahju põletamise käsitööoskused on siin rakendatud kaasaegse kunsti teenistusse. Sümpoosionidel jagatud ideede, kogemuste ja teadmiste süntees peegeldub osalejate töös ning levib nende kaudu üle maailma, piire tundmata. Viimase 15 aasta jooksul on sümpoosionidel osalenud 158 keraamikut ja skulptori 26 riigist.
Modifitseeritud anagama-tüüpi ahi on sümpoosioni süda. Oma 3,5 m3 pakkimismahuga on see nii Balti riikides kui Skandinaavias üks suurimaid ahje. See võimaldab põletada kuni 130 cm kõrgusi töid. Põletamine kestab 30–38 tundi, et saavutada kogu ahjus temperatuur 1300–1320 °C, kasutades selleks umbes 4 m3 küttepuitu – peamiselt männipindu kohalikest saeveskitest. Eriliste pinnaefektide saavutamiseks lisatakse ahju kõrgetel temperatuuridel soola, soodat ja mõnikord ka nisukliisid.
2014. aastal pärast 97 põletust läbis algne ahi põhjaliku rekonstrueerimise. Eesti Keraamikute Ühenduse poolt korraldati kampaania „Minu kivi ahju jaoks”. Kampaaniaga liitunutel oli võimalus teha annetus, ostes virtuaalseid telliseid.
Anagama korstna teisele küljele ehitati 2012. aastal teine, bourry-box tüüpi ahi, mille ehitasid Eesti Kunstiakadeemia, Läti Kunstiakadeemia ja Soome HAMK Rakenduskõrgkooli keraamikatudengid 2012. aastal projekti „EcoCeramics” raames.
Igal aastal eksponeerivad osalejad sümpoosioni lõpus oma töid vabaõhunäitusel ja iga viie aasta järel näidatakse kollektsiooni uuemaid töid suuremal ülevaatenäitusel Tallinnas. 2015. aastal toimus Kohila sümpoosioni 15. aastapäeva tähistamiseks Tallinna Kunstihoones suur juubelinäitus.
Eesti Keraamikute Liit kutsus näitust kureerima rahvusvaheliselt tunnustatud Soome kunstniku Pekka Paikkari. 2002. aastal sümpoosionil osalenud Pekka polnud hilisemate arengutega kursis ning sai suure üllatuse osaliseks, nähes keraamiliste skulptuuride kollektsiooni, mille üle tunneks uhkust iga keraamikakeskus. Kollektsiooni suurusest ja mitmekesisusest inspireerituna korraldasid Pekka koos abilise Mari Paikkari ning kohaliku disainistuudioga Laika, Belka & Strelka näituse kujunduse. Kuna sümpoosionil on viimase 15 aasta jooksul osalenud nii palju häid kunstnikke, oli raske välja valida need õnnelikud – keda oli kokku 78 –, kelle töid eksponeerida.
Tallinna Kunstihoone on üks silmapaistvamaid näitusesaale Eestis. Pekka lõi seiklusliku õhkkonna, tutvustades külastajatele puupõletuse lummavat maailma. Näitust kureerides ja kujundades ütles Pekka: „Minu soov oli näidata töid skulptuuraalsest aspektist. Valikutes mängisid olulist rolli tööde mõõtmed ja vormide siluetid. Samuti resoneerivad valitud skulptuurid hästi valgete näitusepindadega ja omavahel. Vaatajad peaksid esmalt vaatama siluetti, jooni ja kujundit; teiseks teose ideed, ja kolmandaks jälgima reaktsiooni, mida teosed tekitavad vaatajates enestes”.
Kogu eesruumi sein oli kaetud väga õhukesele paberile kopeeritud logiraamatu lehtedega. Näitusekülastajate möödumine pani lehed müstiliselt liikuma. Neid lehekülgi lähemalt uurides võis lisaks põletuste tehnilisele infole lugeda ka palju naljakaid sõnumeid eri keeltes ning näha mitmete kunstnike tehtud joonistusi. Viimistletud logiraamat on saanud Kohila sümpoosioni üheks tunnusjooneks.
Vaatamata enamiku peasaalis eksponeeritud suurte saviskulptuuride raskusele, jäi tänu kergetele, kuid stabiilsetele vineeristendidele, üldmulje kerge. Sergei Isupovi spetsiaalselt näituse jaoks maalitud (ja hiljem maha pestud) seinamaal näitusesaalis illustreeris puupõletusprotsessi dramaatilisust, väljendades efemeerse kunsti ilu ja luksuslikkust.
Teises ruumis näidati suure akna ees riiulitel mastaapseid anumaid ja orgaanilisi vorme, mis võimaldasid külastajatel nautida siluette ja vorme kontrastses valguses. Teises ruumis, kus oli suure laua peale välja pandud palju väikeseid esemeid, taaslavastati olukord ahju avamisest põletuse järel. Pekka ütles selle töö kohta: „Nendes väikestes viimistlemata vormides näeme ilusaid ideid ja ausaid loomingulisi seemneid suurematele skulptuuridele”.
Puupõletuse esteetika on eriti hästi märgatav väikeste esemete pindadel, varjundites ja pragudes. Isegi katastroof ahjus – kokkukukkunud riiulid – võib luua nauditava kunstiteose, kui on oskust seda nii vaadelda. Pekka nentis: „Ma arvan, et materjalide hing ja originaalsus on pragudes peidus. Vead, praod ja purunemised – need on asjad, millega ma oma praktikas mängin… kui miski praguneb ja puruneb, siis see liigub. Kui see katki läheb, siis liikumine lõppeb, pinge kaob.” Sama esteetika leiti ka väikeses pimedas ruumis, kus suunati punktvalgus paarile väga haprale ja eksperimentaalsele objektile, mille autoriks oli Hongkongist pärit Ray Chan See-kwong.
Näitusekülastajat ootas viimases ruumis üllatus, kus nad seisid silmitsi Urmas Puhkani installatsiooniga, mis täiendas näitust Kohila ahju täpse mudeli ja põletamisprotsessi tutvustava videoga. Salvestatud süütamise helid koos värelevate leekide värvidega andsid aimu põlemisprotsessist ja taastasid erilise, kütkestava puupõletuse atmosfääri, mis on olnud lummav nii paljudele kunstnikele üle kogu maailma – tulest lummatud inimestele. Kohila sümpoosionist on saanud nende inimeste üks ühendav lüli, osa ülemaailmsest puupõletajate võrgustikust.
Külli Kõiv on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (keraamika) ja on üks Asuurkeraamika stuudio asutajatest (www.asuurkeraamika.ee). Ta on olnud Eesti Keraamikute Liidu esinaine 2012–2015 ja Kohila Sümpoosioni korraldaja 2002–2015. Ta elab ja töötab Tallinnas.
