David Jones / keraamik ja kirjanik / 2010
Eesti ajalugu on katkemiste ajalugu. Eesti saavutas iseseisvuse võõrvõimust 1991. aastal. Esimene põletus tehti Kohila ahjus aastal 2000. Käesolev näitus on koostatud selle ahju viie aasta toodangust. Seda võib mõista rahvusvahelise koostöö ja enesemääramise uue sümbolina. Ükskord ennemuiste kujutleti progressi ainult kui „uut” – nüüd ehk võib pilguheit teiste kultuuride minevikku aidata sellel maal õnnelikumalt leida oma kohta 21. sajandil nüüdisaegse käsitöö ja loomingulisuse tähtsa asupaigana.
20. sajandi kunsti lugu on omandamistest rääkiv novell. Üleilmse maadeuurimise põlvkondade saavustuseks oli Impeeriumi (ja impeeriumide) maailm ning oletus, et rõhuja ideoloogia on ülemuslikum rõhutu omast. Lääne-Euroopas olid kunstnikud need, kes tulid mõttele, et vallutatud tsivilisatsioonid ei ole pelgalt ettevalmistus kristlusele. Aafrika ja Aasia traditsioonides oli jõu ja väljendusrikkuse poolest võrdseid, kui isegi mitte ülimuslikke omadusi võrreldes nende omadega. Picasso, Matisse, Gauguin, Van Gogh ja paljud teised kunstnikud panid need võõrad mõjud oma töödesse. Briti impeeriumi kombitsad sirutusid Aasiasse ja Bernard Leach pöördus Inglismaale tagasi, tuues kaasa armastuse Jaapani keraamika vastu. Temast sai keraamik, kes tutvustas Euroopas erilist, puupõletuse teel saadud kõrgkuumuskeraamikat ja teadmisi omadustest, mis saavutatakse lihtsama tehnoloogiaga kui need, mis olid andnud ülimuse vallutajatele. Need on omadused, mida võib näha Kohila sümpoosionil kasutatava anagama-tüüpi ahju juures. Tänapäeval ei nähta progressi ilmtingimata vaid kui lakkamatut liikumist tulevikku, mis on vabastatud minevikust. Koos teadmisega liikumisest Slow Movement on tulnud arusaam, et tegemise ja põletamise lihtsates moodustes võib leida väärtusi, mis lähevad kaotsi elektriahju põletuse turvalisemas maailmas.
Üks peamisi neist on uuesti avastatud puupõletuses, mis võimaldab saavutada pinna soojuse ja peenuse, mis on võimatu elektriahjuga. Põletuse puhul anagama-tüüpi ahjus, millega siinsed tööd on kümne aasta jooksul tehtud, sõltub tulemus pikka aega kestvast põletamisest. Selline põletus võimaldab tuhal sadestuda leegi teele jäävatele hoolikalt paigutatud esemetele. Siin pannakse saviesemete pind palju ekstreemsematesse ja mõningal määral ettearvamatutesse tingimustesse. „Anagama” on jaapani sõna, mis tähendab ühekambrilist ahju, millel ei ole eraldi tulekollet (mis võiks savi kaitsta suitsu ja leegi rünnaku eest). See viib meid tagasi veelgi varasema põletuse juurde, kus puukütese leegid puutusid vahetult kokku saviesemete pinnaga – selle asemel, et olla nende eest kaitstud –, jättes jälje oma teekonnast läbi ahju pandud esemete kogumite.
Põletusahi on väga peen instrument – ülimalt keeruline ja salajane ruum. Võime seda endale ette kujutada klaverina, mis on igaveseks suletud, kuid esineja püüab samal ajal vajutada klahvidele. See on muusikariist, millel on üks dirigent ja orkestritäis põletusabilisi. Abilised peavad oma rolli täiuslikult ära õppima, et täita nii ahju kui ka põletusmeistri nõudeid, kes mängitab ahju, et saavutada kuumuse crescendo. Tohisoo mõisas Kohilas, kus sümpoosion toimub, ei ole mitte ainult kunsti sündimise paik, vaid ka muusikakool – seal on igas toas harjutamisklaver. See on nagu meie püüdluste sümbol.
Põletamine on muistne ühistöö (ja mäng), seda võib mõista ka ühise „kunstirünnakuna” kunstitegemise vanade ja nüüdisaegsete tavade vastu. Loomispaigana võib seda mõista kui kohta, kus iidne kambriumi ajastu muda tule läbi kõveneb ja muutub keraamikaks, kus pindu kujundab leegi liikumise suund – see on võrreldav narratiivi loomisega sõnade kasutamise abil. See on sõnadeta keel, mille varjundite peenus ja väljenduse otsekohesus ilmneb alles siis, kui ahju uks pärast viis päeva kestnud vangistust lahti murtakse.
Mis juhtub esemete hoolika ja strateegilise ahju paigutamise ja nende sealt väljavõtmise vahel?
Põletamine algab arutelu ja tööde hoolika rühmitamisega eri kohtadesse, vastavalt paigutusele ahjukambris, mis saavutab hiljem hämmastavalt kõrge temperatuuri, mille tunnuseks on helevalge leek. Ahju pakkimine nõuab tohutuid teadmisi, mis põhinevad kogemustel ja intuitsioonil. Palju erinevaid efekte võib saavutada sellega, kuhu savist voolitud esemed paigutatakse. Kerkivad erinevad küsimused: kas töid katab kerge või paksem kiht sulanduvat tuhka? Kas savi jääb puhtaks või põleb tule südames sügavalt läbi? Kas soovime oma teost panna jahedamasse või kuumemasse kohta – ahi võib pakkuda nii seda kui teist. Üksnes ahjumeister Andres Alliku suured kogemused, mis põhinevad selle ja paljude teiste ahjude ehitamisel ja eelnevatel põletamistel, suudavad tagada õnnestunud tulemuse. Tema paneb oma mõttes kokku füüsilise väljundi ja juhib meie edu või ebaõnne. Põletamine algab väga vara, juba pimedatel hommikutundidel (Eestis ei ole see suvel muidugi mingi tõeliselt pime aeg).
Aeg on üle kesköö. Üksik keraamik toidab väikeste oksaraagudega tillukest soojendavat tuld peamise tulekolde all – piisavalt, et hellitada esemeid õrna soojusega, kuid mitte selleks, et teda ennast soojendada. Ahju külgmistest avadest pääsevad põgenema mõned suitsuniidid. Kõik on üleni üks ootus. Tulevalvaja toob kuurist tekid ja annab tillukese tule valvamise üle kolleegile, kes istub seal järgmised kolm tundi, kuni päikesetõusuni. Veerandi järgmisest päevast jätkab tuli laiska põlemist – läbime vee keemispunkti. Savi loovutab niiskust, kuni on peaaegu kuiv ja saame jätkata kiiremini. Pärast peaaegu päev otsa kestnud põletamist on aeg suurendada kütjate meeskonda. Nii me siis istume seal ümber ja lobiseme ning termopaari (mõõdab temperatuuri ikka veel pimedas ahjus) näit tõuseb ühtlaselt. Suurema osa vahetustest veedame toolidel losutades, vesteldes – varasematest põletustest, elust ja armastusest. Lisame tuld, rehitseme süsi. See on „lõbutsemise koht”, rääkimise ja vaikuse koht. Sõlmime kokkuleppeid, oodates tulemusi. Oleme teadlikud, et ahi ootab, et saada meie ihade osaliseks, kuid nüüd on vestlus pealispindne, elavnedes ainult siis, kui jutt läheb parematele savidele või põletuspuudele. Tegutseme edaspidise ootuses.
Järgmise öise vahetuse aegu hakkab ahneks muutuma. Mitte veel tõeliselt nõudlikuks, kuid iga uus sületäis peab lisanduma kiiremini kui eelmine, kutsudes esile kasvava tule õrna ja tänuliku möirge.Tellistevahelised praod hõõguvad pimeduses punakalt ja me näeme, et ahi on saavutamas järgmist kriitilist temperatuuri: kui ta sisemus on tulipunaseks muutunud, eraldub jälle savist vett. Seekord on reaktsioon tagasipöördumatu – see muutus sunnib vormitava muda saama kivikõvaks keraamikaks sedamööda, kuidas vesi kristalliseerumisprotsessis aurustub. 600° C juures kuriseb ahi rahulolevalt. Enam ei püüa me süüdata väikesi oksaraokesi, vaid rahuldame üha kasvavat isu. Kuid me peame selle ülemineku läbima ettevaatlikult, sest liigse kiiruse tõttu võb aur jääda paksu savi sisse vangi ja põhjustada katastroofilisi plahvatusi. Nüüd nõuab ahi ühtlast rütmi. Kolm meist kütavad, iga kütmispositsiooni juures üks – viskame puid diagonaalselt sisse – ja üks avab ust nüüdseks hirmuäratavaks kasvanud tulele. Uks suletakse jälle kiiresti, lukustades põrgu sissepoole. Jätame ukse ajutiselt paokile, et lasta ahju hapnikku. Paneme ukse kõvasti kinni, et tekitada reduktsiooni, mis põhjustab subtiilseid värvimuutusi oksiidides, glasuuris ja savis. Hoiame temperatuuri, avame uuesti ukse, kontrollime „koonuseid”, mis mõõdavad „tule tööd” sügaval ahjus. Kuumalaine paneb ahju kohale tõustes vibreerima – tantsima ahju kohal kõrguvatele puudele avaneva vaate.
Ootame vaikselt järgmist käsklust. Jälle avatakse uks, nägusid valgustab oranž tuli nagu prožektorivalgus. Jälle lisame puid. Meid haarab tegevuse korduvus, isegi monotoonsus, oleme täielikult allutatud ahjumeistri / dirigendi ja ahju vajadustele. Meie vahetuv põletajateorkester peab nüüd pidevalt kindlustama puiduenergia juurdevoolu, et hoida ühtlast temperatuuri, et lasta mängida kuumuse ühtlasel ulgumisel. Iga mängijate kvartett peab taastundma ahju tuksumist, taaskogema ja teadma selle tungivat pealekäivust. Ahi on naine, toitev naine, kes kannab oma kallihinnalist koormat, oodates sünnitust. Tal on ahne, isegi jõhker isu.
Viimane vahetus asub vahipostile. Kõik on mässinud end riietesse, et kaitsta nägu ekstreemse kuumuse eest. Puid lisatakse eest, kuid pannakse läbi küljeavade, kogutakse rohkem pilpakimpe, tempo on halastamatu ja väsitav. Pikapeal on tekkinud piisavalt süsi, et lõpetada kütmine. Järsku jääb kõik vakka, ahi jäetakse mitmeks päevaks jahtuma, kuni keraamilised tooted kohanevad oma uue olukorraga sulanud tuhas.
Lõpuks on ahi piisavalt jahtunud, et keraamikatooted välja võtta. Asjad võetake välja ahnelt – liiga kuumalt, et haarata ilma nahkkinnasteta. Töid uuritakse õnnestunud efektide ootuses, lootes pragude puudumist, saamaks tunnistust, et need on institutsiooniriituses ellu jäänud. Lõpuks võib esemed panna näitusele. Jahtunult ilmutab nende ekstreemsetes temperatuurides elatud salaelu end üksnes mustris, mille leek on jätnud esemete pinnale, ning sulanud glasuuris.
Eesti on iidne maa, kus valikuvabaduse ja oma saatuse üle otsustamise ajalugu on lühike. Kohilas toimuv keraamikasümpoosion annab tunnistust uutest avatustest kaasaegsetele kunstivormidele ja väljendusvahenditest. Need on kasvanud välja vanadest, mõnikord võõrastest käsitöötavadest, mida võib omastada kui osa sellest kaasaegse kunsti ja keraamika üleilmsest kogemusest. Nagu viimase jääaja taganeva jääga Eesti põhjarannikule kantud iidsed rändrahnud – pärit täiesti teisest geoloogilisest maailmast –, tõuseb see anagama-tüüpi uus põletusviis – leides võib-olla sugulussidemeid iidsete paganlike uskumustega – silmapaistvalt esile kaasaegsel käsitöö- ja kunstimaastikul.
David Jones on keraamik ja kirjanik. Ta on Wolverhamptoni Ülikooli (Ühendkuningriik) õppejõud. Ta on raamatute „Raku – Investigations into Fire” ja „Firing – Philosophies within Contemporary Ceramic Practice” autor, mõlemad välja antud kirjastuses Crowood Press.
