Samal ajal kui arutletakse selle üle, kas eesti maa-arhitektuuri pärliseisuses püsivad endised mõisahooned peaksid kuuluma eraomanikele või teenima piirkonna huve laiemalt kui rohkem või vähem korrastatud lähiümbrus, on Kohilas paiknev Tohisoo mõis sündinud ümber mitmekülgseks kultuurikeskuseks, mis koondab aasta jooksul enda ümber erinevaid sündmusi. See on üks neid taasavastatud paiku, mis keskkondlikult võimaldab ja soosib väga eripalgelist tegevust. Üheks selliseks on 2001. aastal ellukutsutud keraamikasümpoosion, mis tänavu, 2005. aastal toimus juba viiendat korda. Pikka aega oma kohta otsinud entusiasmi ja praktilise mõtte koostööst sündinud ettevõtmisest ehk ahju ehitamisest ja selle aktiivsest rakendamisest on saanud võimaluste avanemise kõrval arvestatav kunstisündmus, mis tänasel päeval lubab kõneleda aina tugevamast traditsioonist. Juba viiel suvel on Tohisoo mõisa õuele koondunud tugev kontsentraat eri maadelt pärinevaid kunstnikke ja mõtteid ning väljendusvahendiks on valitud savi. Keskuses tuksleb keraamikaelu paari nädala jooksul.
Sümpoosioni eesmärgiks olev puupõletuse taastutvustamine Eestis on tähenduslik mitmel põhjusel. Esiteks on see võimalus siinsetele kunstnikele, kellele suurevormiliste, monumentaalsete keraamiliste esemete loomine muidu küllalt problemaatiline oleks. Teiseks on puudega köetava keraamikaahju kasutamise tava uuesti juurutamine ettenägelik, kuna vabas õhus asuvana ei nõua ta mingeid erilisi tingimusi. Ahju loomist võib vaadata küll tingimuste loomisena eelkõige iseendale, kuid imetlusväärse kergusega on loonud nii selle olemasolu kui sümpoosion pinnase erinevate kultuuride ja mõttetasandite kohtumiseks. Unikaalseks muudab ettevõtmise eelkõige selle kahe pooluse sujuv ühinemine. Need on arhailine meetod ja moodne mõte. Siia on osalema õnnestunud kutsuda väga lai ring kunstnikke, kes saavad osaleda vaid korra ja kellest igaühe panus on kogetav läbi resultaatide tuues kokku mõtte ja väljendusviisi erinevuste laia spektri.
Tegelikult sisaldab iga-aastane põhiettevõtmine endas rida väiksemaid kuid sama olulisi mikrosündmusi. Kahe nädala jooksul toimub teoste ettevalmistamine ja umbes kolm vormide ahju sisse- ja väljapakkimist, mis oma atraktiivsuses ja tähenduslikkuses on võrdsed viimasel päeval toimuva väljapanekuga mõisa õuel. Need on vahetud võimalused nautida millegi loomise protsessi, näha emotsioone ja reaktsioone, mis muudavad ka lõpptulemuse mõistetavamaks. Tulemuse võlu seisneb ju eelkõige ootamatuses. Ent sama olulised kui protsessid ise, on nende sündmuste tinglik kokkuvõte. Nimelt koonduvad iga aasta sümpoosioni resultaadid mõisa endasse, mis tähendab, et tekkinud on rahvusvaheline, omalaadne ja väga eriilmeline keraamilistest objektidest koosnev sümbioos. Tohisoo mõis ja Kohila on muutunud Eesti kontekstis vaieldamatult oluliseks keraamikakeskuseks ja saanud ehk endalegi ootamatult unikaalse kunstikogu haldajateks, mille hoidmine on kahtlemata austusväärne ülesanne.
