Ingrid Allik / keraamik / 2005
Umbes 90ndate keskel süstis Ida-Carolina Ülikooli tollane professor Richard Spiller eesti keraamikute pähe idee puudega köetavast keraamikaahjust Eestis. 1998. aastal võttis mõte konkreetsema kuju, kui keraamikute konverentsil USA-s kuulutati välja korjandus Eesti puupõletusahju jaoks. 2000. aasta algas tormiliselt, sest sõbrad-kolleegid Seagrove keraamikute külast olid Arts Linkilt saanud märkimisväärse summa abiraha ja juba suvel valmis siia sõitma. 4-5 kuuga tuli leida ahju ehitamiseks koht, ahju tüüp ja joonised, ehitajad, puuduv lisaraha või sponsorid, vajalikud materjalid jne, jne. Suvel valmiski tänu paljudele abilistele kolme nädalaga Balti- ja Põhjamaades küllaltki ainulaadne, anagama tüüpi ahi Kohilas, Tohisoo mõisapargis. Ahju eripära seisneb selles, et esemed on vahetus kontaktis tuleleegiga.
Ahi valmis, mis edasi? Nagu ei ehitata maja vaatamiseks ega teed eikuhugi, nii pole mõtet omada 3.6 m³ ahju ja seda mitte kasutada. Esimesed põletused toimusid kohe samal suvel ja sügisel. Tulemus näis veidi toores ja kohati ebaühtlane. Ega me ei teadnud ka mida oodata. Kindlasti oli pettunuid ja käegalööjaid. Ahju tundma õppimiseks on aga ainus viis viia läbi rohkem põletusi. Tänaseks on toimunud 39 põletust, mis teeb aasta kohta 6-7 põletust. See on hea tulemus, eriti kui arvestada ahju mahtu, eesti keraamikute suhtelist vähesust ja seda, et põletuseks sobivat aega jagub meie kliimas vaid maist oktoobrini.
Viis aastat pole pikk aeg, aga kui see täita inimeste, sündmuste, ootuste, lootuste, valmistatud keraamika ja mälestustega, siis mahub sellesse palju. Valminud ahi on kõige otsesemas mõttes avardanud eesti keraamikat – tekkis võimalus suuremõõtmeliste esemete valmistamiseks puupõletuses. Tohisoo ahi on olnud õppebaasiks Eesti Kunstiakadeemia keraamika ja skulptuuri erialade üliõpilastele ning koostöö ja kohtumiskohaks eesti, läti, leedu ja soome keraamikaüliõpilastele. Selle ahju abil on valminud magistritöö ja toimunud sisukad näitused. Ahi on aidanud ühendada erinevaid vanusegruppe, ületada eriala piire, olnud suurepäraseks ühistöö, -vaeva ja rõõmu allikaks.
Viis aastat on Kohilas Tohisoo mõisas toimunud rahvusvahelised suuremõõtmelised keraamika sümpoosionid. Osalejaid on olnud Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Taanist, Poolast, Tšehhist, Venemaalt, Türgist, Saksamaalt, Hollandist, USA-st, Jaapanist, Taiwanilt. Kuid oluline pole loomulikult ainult osavõtjate geograafiline päritolu, vaid see, et tegu on olnud oma ala meistritega, mõnel juhul maailmanimedega, tunnustatud õppejõududega, aga igal juhul huvitavate inimestega, kelledega kontaktid siiani püsinud.
Kohila sümpoosioni iga osavõtja on annetanud vähemalt ühe seal valminud töö. Nii on moodustunud aukartustäratav kogu, mida kahjuks pole siiani eeskujulikult eksponeerida saanud. Käesolev kataloog ja näitus on esimene nii laiaulatuslik rahvusvaheline keraamika tutvustus töödest, mis sündinud ühest ahjust.
