David Jones / kunstnik ja kirjanik / 2015
Tuli annab meile soojust ja turvalisust ning jõudu muuta ainet, kuid sel on ka hävitav potentsiaal. Neis tehnoloogilistes aspektides on Kohila rahvusvaheline keraamikasümpoosion näinud kaasaegse kunsti loomise võimalust; 2015. aasta on sümpoosioni 15. aastapäev.
See on märkimisväärne saavutus riigi jaoks, kus puuduvad suured savimaardlad ja kõrgkuumuskeraamika ajalugu. Sümpoosion kujutab endast ainulaadset panust rahvusvahelise võrgustiku loomisel kunstnikest, kes soovivad end savi kaudu väljendada ja on pühendunud puupõletuse võimaluste uurimisele. Sümpoosion asub looduskaunis maakohas Tallinna lähedal Kohilas, Tohisoo mõisas. Osalejateks on nii kohalikud kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud praktikud; eesmärk on saavutada tasakaal kogenud ja tärkavate talentide vahel. Initsiatiiv esimese keraamikasümpoosioni korraldamiseks 2001. aastal tuli ahjumeister Andres Allikult. Hiljem kutsuti korraldamisel appi Eesti Keraamikute Liit (esialgne ahi ehitati ümber 2014. aastal). Ühekambrilisel ahjul (jaapani keeles anagama) kulub kogu ahjus kollakasvalge kuumuse saavutamiseks umbes 30 tundi ja neli kuupmeetrit puitu, peamiselt okaspuud. Lendavast tuhast ja aurudest tekkinud spontaansed efektid, mis iseloomustavad puupõletuskeraamikat, asendavad suures osas vajaduse glasuurimise ja spetsiaalse pinnatöötluse järele. Seega on kunstniku tööks skulpturaalne väljendus, mille paneb proovile äärmuslik kuumus. Ahi on sõlmpunkt, mis ühendab osalejaid koostöös: iidne protsess, mille käigus põletajad peavad valvama temperatuuri aeglast tõusu. Seega on kunstilise tulemuse arvestamise alustaladeks seltskondlikkus ja põletamise performatiivne kvaliteet.
Meie kõige fundamentaalsem suhe maailmaga hõlmab selle kasutamist (mida Heidegger nimetab Zuhandenheit ehk „käepärasus”). Ahjuga ümbritsetud tuli on just selline tööriist; selle kasutamine võimaldab savist valmistatud esemeid tuua nii esteetilisse kui ka funktsionaalsesse maailma. Lisaks võib tule kasutamisel olla kunsti loomisel ka sümboolne väärtus, kuna sel võib olla mateeriale rituaalne mõju: tuli on üks meie esivanemate keskseid avastusi ja selle kasutamise kaudu avaneb iidne atavism ja sümboolne võime mõjutada nii füüsilisi kui ka keemiliselt muutusi. Nii saab kunstnik kasutada leegi kulgu üle teose pinna ja sellest muutusest jäänud kustutamatuid märke kui sümboleid transformatsioonist oma töös.
Anagama ahjus resoneerub tuha kütmine ja kuhjumine kultuuriloomega (ja ka selle hääbumisega). Savi põletamine kujutab endast leegi manifestatsiooni, kuid siiski esindab see apolloonilist kontrolli tule üle, vastandina dionüüsilisele hävitamisele, kui tuli ähvardab hävitada linna. Nietzsche arendas seda polaarsust: kontrolliv aspekt on nime saanud päikesejumala järgi ja seda esindab see, mida me praegu ehk kirjeldaksime kui teadlikku ego; dionüüsiline on kontrollimatu tung, metsikus, mis avaldub alateadlikus väljenduses. Dionüüsiline tuli, mis lööb põlemisel üle savikeha, võib hoolikalt kujundatud apolloonilist savi kas täiendada, pingestada või rikkuda.
Meie elushoidmine sõltub toidu valmistamisest. Claude Lévi-Straussi raamatus „Toores ja keedetud” – tema uurimus Lõuna-Ameerika indiaanlaste müütidest – näitab, kuidas nende jaoks pidi eine – nn päris toit – koosnema keedetud toidust ning tema analüüs näitab, et nendes müütides selge, et toores=looduslik, keedetud=kultuur. Toidu, toiduvalmistamise ja keraamika vahel on tugev sugulus. See kajastub ka keeles. Paljudes kultuurides on ahju ja toiduvalmistamise koha kohta käivad sõnad kattuvad. Ingliskeelse sõna ahi etümoloogia pärineb ladina ja itaalia sõnast ‘cucina’, mis tähendab ühtlasi „köök” ja „toiduvalmistamine”. Sõnad keraamikaahju ja ahju kohta on prantsuse, hispaania, itaalia, saksa ja eesti keeles samad. (prantsuse keeles ‘four’, hispaania keeles ‘horno’, itaalia keeles ‘forno’, saksa keeles ‘Ofen’, eesti keeles ‘ahi’) jne. Saame keele kaudu liikuda ajas tagasi; selles etümoloogilises rägastikus võib kuulda sõnu „tuli”, „ahi” ja „keetmine” ning leida jälgi ühise pärandi kohta seoses põletamise, toiduvalmistamise ja seega kultuuriga.
Kuna anagamal puudub eraldiseisev tulekamber (mis võiks kaitsta savi suitsu ja leegi rünnaku eest), viiakse kunstnikud tagasi varasema põletuskvaliteedi juurde, kus savi pind puutub leekidega vahetult kokku, selle asemel, et olla nende eest kaitstud, jättes ahju pakitud esemetele tulejäljed, kuna tuhk sulandub savi pinnaga. Anagama põletamine toimub ahjus, kus töö on isoleeritud, et säilitada ekstreemset kuumust; Kohilas kulus 2 päeva kütmiseks ja 2 päeva jahtumiseks. Tööd sai näha alles pärast nädalapikkust lahusolekut. See oli anagama põletamise kiirversioon, mis võib mõnel juhul kesta palju kauem. Sellise ahjuga töötamine loob võimaluse süvendada põletamisega seotud narratiivide sõnavara, kuna annab tule kõrgeima võimaliku temperatuuri ja põletamise kestuse kaudu savile nüannseerituma dekoori; lisaks on savikehal kokkupuude lendtuha, tuha põletamise ja sissetoodud põlevainetega. See on Lévi-Straussi mõistes maksimaalne „küpsetamine”.
Kohila rahvusvaheline keraamikasümpoosion toimub aastast 2001. See keskendub puupõletuskeraamika tehnikale, reklaamides seda keraamikute ja skulptorite seas.
David Jones on keraamik ja kirjanik. Ta on Wolverhamptoni Ülikooli (Ühendkuningriik) õppejõud. Ta on raamatute „Raku – Investigations into Fire” ja „Firing – Philosophies within Contemporary Ceramic Practice” autor, mõlemad välja antud kirjastuses Crowood Press.
