Inna Laanmets / Kohila Koolituskeskuse (praegu Kohila Kunstide Kool) juhataja aastatel 1993–2003.
90ndate aastate keskpaiku süstis Ida-Carolina Ülikooli tollane professor Richard Spiller Eesti keraamikute pähe idee puudega köetavast keraamikaahjust Eestis. Umbes samal ajal alustas Kaja Pirnpuu keraamikakursusi Tohisoo mõisas. 2000. aasta kevadel kutsus Kaja Andres Alliku maapõletuse kursust juhendama. Siis oli ahju ehitamine juba reaalsuseks saamas ja Tohisoo mõisapark tundus selleks sobiv paik olevat. Nii Andres seda meile ka välja pakkus.
Jah-sõna andmise järel tuli kiirelt argipäev, mil kutsusin ruttu kokku Kohila ettevõtjad, et neilt ideele ja selle teostamisele toetust saada. Tollase vallaarhitekti Hugo Sepa abiga sai teoks platsi planeering ja vajalikud kooskõlastused Keskkonnaametilt ja Päästeteenistuselt.
Vundamendi valmistas AS Vesiroos (Riho Pihlapuu), ahju juurde viiva maa-aluse kaabli paigaldamisel abistas alevivalitsus kolme päeva jooksul kopaga. Kohila teemeister (Toivo Heinla) toetas kruusaga, AS Veeder (Kaarel Mänd) palgi- ja prussimaterjalidega.
katusealuse pea 100 aastat vanad palgid tõime heakorrabrigadir Kalju Niinemetsa eestvedamisel samal aastal põlenud miljööväärtusliku maja platsilt Vabaduse 10. Nii said ühe vana maja allejäänud palgid ahju ehitusel uue elu. Katuse planeerimise ja ehitustöö võttis enda peale AS Kove (Vello ja Veiko Kokk). Ameeriklaste eeskujul oli ka Eestis võimalik osaleda liikumises „Minu kivi ahju jaoks” ja toetada ahju ehitust šamottkivi ostuga. Selles osales ligi 100 inimest.
Ahi, mis täna Kohilale ja Raplamaale keraamikasümpoosionite, potilaatade ja neil osalenud kunstnike kaudu palju tuntust on toonud, on üks vähestest objektidest Kohilas, kuhu nii paljud inimesed on panustanud. Aitäh teile kõigile!
