Vestlus näitusest „Tule lummuses”

Pekka Paikkari, milliste kriteeriumite põhjal sai tööd näitusele valitud? Kollektsiooni kuulub kaks korda rohkem töid. Mis andis Tohisoo mõisas asuvat kollektsiooni vaadates näituse korraldamiseks suurima impulsi?

Pekka Paikkari: Minu soov oli näidata töid skulptuuraalsest aspektist. Valikutes mängisid olulist rolli tööde mõõtmed ja vormide siluetid. Samuti resoneerivad valitud skulptuurid hästi valgete näitusepindadega ja omavahel. Ehk võib järgnev olla vaatajale märkmeteks, kuidas teostele läheneda.

Vaatajad peaksid esmalt vaatama siluetti, jooni ja kujundit; teiseks teose ideed, ja kolmandaks jälgima reaktsiooni, mida teosed tekitavad vaatajates enestes

Igal Tallinna Kunstihoone näituse osal on oma iseloom. Palun selgitage lühidalt, millised olid teie püüdlused igas ruumis ja millele vaataja peaks tähelepanu pöörama.

PP: Peasaal on pühendatud suurtele skulptuuridele. Need ümbritsevad vaatajat ja neid saab võrrelda. Skulptuurid on kõrgetel postamentidel, et pakkuda keraamika vaatamisel tavapärasest kergemat ja õhulisemat elamust.

Aknaga ruumis näeme orgaanilisi vorme ja esemeid, aga ka erakordselt suure mastaabiga anumaid. Väikeste esemetega ruum suurel laual loob sarnase olukorra nagu pärast ahju avamist. Nendes väikestes viimistlemata vormides näeme ilusaid ideid ja ausaid loomingulisi seemneid suurematele skulptuuridele. Kunstnikud saavad hõlpsasti katsetada väikestes formaatides.

Viimases saalis näeme Urmas Puhkani videoinstallatsiooni, mis kujutab Kohila ahju täpset mudelit. Siin saab vaataja aimu ahju mõõtmetest ja struktuurist ning isegi põletamise ajal valitsevast atmosfäärist.

Tähelepanu tasub pöörata ka näituse kõige esimesele seinale, kus on väljas leheküljed logiraamatutest. Need kajastavad protsessi ja sisaldavad valves olnud kütjate ööpäevaringselt tehtud sissekandeid. Näete ajaloolist dokumenti, mis näitab, et iga põletus on erinev.

Pekka Paikkari, mis teeb teie meelest selle näituse, kollektsiooni ja Kohila Sümpoosioni oluliseks?

PP: Ahju kütmine algab sädemest ja pärast 40 tundi ühistööd saavutatakse temperatuur 1300 ˚C. See märkimisväärne asi, mis Kohilas on tehtud, mängib olulist rolli keraamikakultuuri arendajana kogu piirkonnas. Eestis on välja kujunenud puupõletamise oskusteave ja traditsioonid. Kohalikud teadmised ja kogemused on juba austatud mujal maailmas, näiteks Taanis, Saksamaal, USA-s ja Tasmaanias, kuhu on kutsutud konverentsidele esinema Eesti keraamikuid.

Aga Ingrid Allik, räägime natuke puupõletusest! Mis teeb selle ahju erinevaks?

Ingrid Allik: See ahi on meie regiooni suurim anagama tüüpi ahi, mida köetakse algusest lõpuni puiduga – Eestis põhimõtteliselt okaspuuga. Seda tüüpi ahjus on esemed otseses kokkupuutes elava leegiga.

Mis annab esemetele iseloomuliku tooni?

IA: Kolleeg, Eesti Kunstiakadeemia tehnoloogiateaduskonna liige Kersti Laanmaa ütleb: „Esemed on pruunikad, kuna ahjus lenduvast tuhast savi pinnale tekkiv glasuur kombineeritakse rauaga, mis loob selle tulemuse. Lenduvast tuhast puutumata kohad on heledamat värvi.” Kuid kui vaatame lähemalt, näeme palju rohkem nüansse! Puupõletuse läbinud teose pinda võib vaadelda maastiku või pilvedena ning avastada palju erinevaid mustreid.

Kuidas iseloomustaksite lühidalt puupõletuskeraamika esteetikat?

IA: Puupõletuse esteetikat võib võrrelda päikesest ja tuulest parkunud puidu, samblaga kaetud varemete või kulunud teksapükste iluga. Puukütmine on teose autori ja looduse ehk loodusjõudude vaheline koostöö, mille tulemused on väljas käesoleval näitusel.

Miks on välja pandud pragunenud või katkiseid esemeid? Kas seda saab tõlgendada ka kui füüsiliste jõudude koostööl tekkivat ilu?

PP: Ma arvan, et materjalide hing ja originaalsus on pragudes peidus. Vead, praod ja purunemised – need on asjad, millega ma oma praktikas mängin. Näiteks valmistan sel viisil savist põrandaplaate. Lasen suurel plaadil murduda sealt, kus ta tahab. Sel viisil ei pea ma seda ise lõikama. See on füüsiline protsess ja midagi, mille olen avastanud oma 30-aastase praktika jooksul. Samuti, kui miski praguneb ja puruneb, siis see liigub. Kui see on katki, siis liikumine lõpeb, pinge kaob.

Katkiste esemete ja eksperimentaalsete tükkidega riiul näib sellel näitusel olevat võrdsel kohal. Teisalt näeme palju kunstnikke, kes on keraamikamaailmas rahvusvaheliselt tunnustatud.

IA: Jah, on palju tuntud nimesid. Näiteks Eesti Kunstiakadeemia vilistlased Sergei Isupov, kellelt telliti spetsiaalselt näituse jaoks suur seinamaaling; autorid, kes on kirjutanud raamatuid keraamika põletamise tehnoloogiatest, nagu Marc Lancet ja David Jones; ka Priscilla Mouritzen, üks Guldagergaardi keraamikakeskuse asutajatest; ja Neil Hoffman Tasmaaniast, kes on spetsialiseerunud puupõletuskeraamikale, kui nimetada vaid mõnda. Ka meie oma Annika Teder ja teised on üle maailma tuntud.

Miks põletada tänapäeval keraamikat puupõletusahjus ja miks on see akadeemia õppekavas? Milliseid lisavõimalusi selline ahi ja põletusmeetod keraamikutele annab?

IA: Põhjuseks on alternatiivsed tulemused võrreldes elektriahjuga, suuremad mõõtmed, rahvusvahelise koostöö kogemus, eriala ja materjali piiride uurimine ja laiendamine, tulemuste ja protsessi enda unikaalsus. Samuti tuleb märkida, et Kohilas töötavad koos vanem ja noorem põlvkond. Ja noorem põlvkond korraldab järgmisel suvel Kohila sümpoosioni.